Elamuehituse industrialiseerimise idee saab alguse koos tööstusrevolutsiooni arengutega. 18. sajandil on linnaplaneerimine saanud üheks oluliseks arhitektuuri- ja disainivaldkonnaks. Kui varasemalt võis linnakeskkondade puhul näha „juhuslikke“ arenguid, siis nüüd domineerib planeerimistegevus, kus linnale iseloomulikud elemendid nagu tänavad, ristmikud, haljasalad, hooned, jt. ning inimeste suheastumine sellesse leiavad tänu disainerile oma koha linnaruumis. Sellised lahendused parandavad oluliselt linnakeskkonna toimimist. Kui linnaplaneerimisest kujuneb välja arhitektuuri autonoomne valdkond, tekitab see arhitektuuris kriisi, kus traditsioonilisele kontseptsioonile omane vaba vormimäng saab hulgaliselt piiranguid. Olukord, kus ei domineeri enam vorm ega strukturaalne kvaliteet, vaid linnapildi esteetilised ning kvalitatiivsed printsiibid, hakkab kujundama tuleviku arhitektuuri toimemehhanismis tuttavaid jooni. Leidub arhitekte, kes kiirete arengutega kaasas käivad ning liiguvad linnaehituses tööstusliku keskkonna poole. Linna olemus läheneb seeläbi tehnoloogilisele tootmisüksusele, muutudes hiiglasliku vabrikuna toimivaks süsteemiks. Kui hooneehitust vaadelda kui industrialiseeritud protsessi, väheneb traditsioonilise arhitektuuri roll veelgi. 19. sajandi metropolides täitub Giovanni Battista Piranesi ennustus linnakeskkonnast kui absurdselt keerulisest masinavärgist. Keerukas kapitalistliku arengu linnastruktuur paistab kõrvaltvaatajale irratsionaalne, sest esmapilgul on võimatu märgata kõiki linnaehituslikult olulisi aspekte ning see tekitab omakorda olukordi, mis sarnanevad radikaalsete ideoloogiliste vastuliikumistega. Humaansete tingimuste kõrvalejätmine sunnib eriti kunsti- ja kultuurivaldkonda kuuluvaid otsima paremat elukeskkonda väljaspool metropole. Seeläbi kujundab industrialiseerimine kogu kultuuriruumi arenguid. Kui töölisklass kasutab linna elukeskkonnana, siis tegelikkuses kasutab hoopis linn ära töölisi. Arhitektuuri industrialiseerimise ideed olid loonud vajaliku instrumendi tulevasteks poliitilisteks arenguteks ja nende ideoloogiaga seotud ideede elluviimiseks.
Järgmiseid samme arhitektuuri industrialiseerimisel näeme juba Bauhausi kooli haridusprogrammi ümbertöötamisel 1923. aastal. Koolis hakatakse rõhku panema tootedisaini ja arhitektuuri planeerimisprotsessi arendamisele. Ühtlasi viib see reaalsete lahendusteni hoonete tööstuslikuks tootmiseks, mille eesmärgiks on poliitiline vajadus kiirema ehitusprotsessi väljatöötamiseks. Just poliitilise suunitluse tõttu ei olnud uued lahendused koheselt enamikele arhitektidele vastuvõetavad, ent sellest hoolimata jõuavad tootmisliinile esimesed hoonedetailid. Plokkidest koosneva hoone iga element toodetakse vabrikus ning monteeritakse hilisemalt tervikuks kokku. Arhitektuur kui kunstivorm astub seeläbi sammu lähemale toonase ühtekuuluvustundega ja grupiideoloogiat järgiva inimese argiellu. Arhitektuurist saab Euroopa sotsialistliku ühiskonna kunstivorm, mis kõnetab kõiki ning sobitub valitseva ideoloogiaga. Objektipõhine ehitusprotsess taandub ning omavahel kombineeritavatest osadest moodustubki kaasaegne linnaruum.
Le Courbusier, kes leiab häid rahastuse võimalusi erainvestoritelt, kiirendas seeläbi ka elamute väljatöötamise protsessi. Ta uurib ja loob prototüüpe väga suuremahulisteks ehitusteks – Domino house, Immeuble-Villa, „kolme miljoni elanikuga linn“ ja Plan Voisin Pariisile. Tema uuringud tõestavad, et industriaalselt on võimalik ehitada enneolematu kiiruse ja mahuga. Võttes kasutusele betooni, kui uue aja materjali, võimaldab see tootmisliinil toota suuremahuliste hoonete osasid. Uue tehnoloogia võimekust tõestas ka betoonmoodulitest terve Chandigarhi linna rajamine Indiasse. Nii sai Le Courbusieri arhitektuuriplaan maailmakuulsaks ning betoonile omistati kuvand kui kõikvõimsale ehitusmaterjalile.
Vasakul Tallinn 1930 a, paremal Tallinn 2016 a. Kuidas industrialiseerimine muudab keskkonda lühikese aja vältel.
Kuidas tööstusrevolutsioon ja ehituse industrialiseerimine linnapilti mõjutas? Seda tormilist arengut iseloomustab hästi ülaltoodud Tallinna kaartide võrdlus. Tööstuse ja linnamajanduse arengu tõttu oli Nõukogude Eestis elamispindadest suur puudus hoolimata sellest, et stalinistliku visioonikohased ühiskorterid mahutasid köögi ja sanitaarruumide ümber mitu perekonda. Sõjas purustatud hoonete taastamine toimus vaevaliselt ning nõudis olematuid ressursse.
Hruštšovi võimuletulekuga muutus nõukogude inimese suhtumine elamispindadesse. Taheti rohkem privaatsust ning iga pere püüdis saada omale eraldi korteri. Arhitektide seminaril 1950. aasta jaanuaris kuulutati Hruštšovi eestvedamisel välja eesmärk odava ja kiire ehitustempoga hoonestusplaneeringu leidmiseks. Järgnevalt rajati Moskvasse mitmeid betoonitehaseid, testiti erinevaid tehnoloogiaid ja kindlaks võitjaks osutusid betoonpaneelid. Aastatel 1954-1961 projekteeris ja testis Moskva peaarhitekt Vitaly Lagutenko masstoodetavad hruštšovkasid ning need ehitati aastatel 1959–1985. 1961. aastal valmis Lagutenko instituudis kuulus K-7 disain ehk 5-korruseline plokkmaja, millest saigi hruštšovkade etalon. K-7 disaini järgi rajati katsetuseks Moskvasse 60 000 uut elamispinda, misjärel laiendati ehitusprotsessi üle terve Nõukogude Liidu. Moodne korter pakkus elanikele kõiki tolleaegseid mugavusi: keskküte, soe vesi, vannituba, telefon. Dekoorivabasid fassaade ilmestas akende rütmiline paigutus, mille taga on meie kliimale sobilikud piklikud toad. Imepisikesed köögid olid mõeldud vaid hädapärase söögi valmistamiseks, kuna nõukogude inimene einestas sööklas.
Hrušhšovkad täitsid inimeste pikaaegseid unistusi pääseda välja ühiskorteritest. Siinkandis oli see murranguline just seetõttu, et ühiskorteris põrkusid kaks väga erinevat kultuurilist tausta. Kui Moskvas oli väljatöötatud K-7 hooneprojekt, siis sellest lähtuvalt töötati aastatel 1957-1958 siin välja ka Mart Pordi juhtimisel Eesti oma korterite elamuseeria 1-317. Konstruktsioonilt on need hrušhšovkadele sarnased, ent Eestis püüti majadele anda hoopis põhjamaade modernismipärast ilmet. Hooned planeeriti madalakaldeliste kaldkatustega ja asümmeetriliste akendega. Taotleti põhjamaade arhitektuuriilmet, kuid mis kohmakates oludes hästi välja ei tulnud. Ehituspraktikas jäeti sageli välja projekteeritud viilkatus, samuti jäid vene ehitajate mugavuse tõttu teostamata ka aknaalused ventilatsioonipilud. Selle asemel ilmestasid Tallinna hoonete akendel hoopis väikesed ventilatsiooniks mõeldud aknaruudud. Projekt nägi ette ka maja alla garaaži, kuid lõputu lihtsustamise ja ratsionaliseerimise jada jättis sellegi plaani teostamata.
Linnapildis tõid 1-317 tüüpi elamud endaga kaasa uue planeeringu, milleks sai vabaplaneering. Umbsed kvartalid ja sisehoovid kuulutati aegunuks– päike ja valgus pidi jõudma iga inimeseni, mistõttu asetati hooned üksteise taha ritta. Lisaks eesmärgile plokkmaju kiiremini ehitada, jõuti ringiga tagasi ka Euroopa Bauhausi ja Le Courbusieri põhimõteteni, et valgus ja päike peavad igasse korterisse võrdses mahus sisse pääsema. Vabaplaneeringu tõttu oli nüüd maja üldpilt mõlemale küljele sama– kadus ära hoovi hierarhia. Haljastust hoonetevahelisele alale ei tehtud, misläbi muutus majadevaheline ala eriilmeliseks.
Perioodi iseloomustab „Nõukogude 7 imet“
1. Tööpuudust ei ole, olgugi, et keegi ei tööta.
2. Keegi ei tööta, aga plaanid on täis.
3. Plaanid on täis, aga osta ei ole midagi.
4. Osta ei ole midagi, aga igal pool on järjekorrad.
5. Igal pool on järjekorrad, kuid me oleme külluse lävel.
6. Me oleme külluse lävel, kuid keegi pole rahul.
7. Keegi pole rahul, aga kõik on poolt.
Aastal 1953 ostab Nõukogude Liit Prantsusmaalt esimese ruumisuuruste detailidega ehitustehnoloogia, mis võimaldab ehitada suuremates mahtudes kui senised K-7 mudeli järgi loodud hoonelahendused. Selletarbeks rajati ka uued ehituskombinaadid ning antud tehnoloogiat kasutati 20 aastat üleriigiliselt kõikides Nõukogude Liidu linnades. Uudne ehitusstiil muutis täielikult elanike ettekujutust majaehitusest. Nüüd võis linnapildis näha veoautosid tubade suuruseid seinamooduleid vedamas ühes külgemonteeritud uste, akende ja rõdudega, mis tekitas vaatlejaile tõeliselt modernse ühiskonnatunde. Elanike modernsete arengute tunnetuse põhjuseks sai ka see, et hoonete välimuse määrasid nüüd mitte enam krohvitud seinad, vaid paneelmoodulite liitekohad ning ka paneelid ise olid kaetud tänavasillutist meenutava erivärvilise killustikuga.
Kui K-7 tüüpi hooneid oli Nõukogude Liidus varasemalt planeeritud ja teostatud väikeste gruppidena, siis nüüd hakati planeerima ja rajama juba suuri, kuni 100 000 elanikuga linnaosasid. Arhitektuurivõistlused tagasid regiooniti erinevaid linnaplaneeringute lahendusi, kuigi ehituskombinaatide piiratud võimalused jätsid hooned olemuselt võrdlemisi sarnasteks. Leiti, et uued elamurajoonid peavad olema avatud päikesele ja õhule, olema haljastatud ja heakorrastatud ning olema 5-7 minutilise (400-600m) jalutuskäigu kaugusel kõikidest nn standardsetest teenindusasutustest nagu toidu- ja tööstuskaupade kauplused, teenindusettevõtted, kohvik-restoranid, sidejaoskonnad, hoiukassad, majavalitsused, autoparklad, ühistranspordi peatused jms.
Toonast Tallinna elanikku ei kimbutanud mitte ainult kaubapuudus, vaid üks tõsisemaid probleeme oli elamispinna saamine. Paneelmajade Eestisse jõudmise aeg oli paljudele inimestele täis uue korteri saamise ootuseid. Eestis ehitati küllaltki palju, 1961. aastal rajati kaks suuremat majaehituskombinaati, mis töötasid kahes vahetuses ning tootsid universaalmajade detaile, mis pidid sobima ühtemoodi hästi põhjavööndist lõunasse. Neid püstitati tervete linnaosade kaupa, arvestamata Eesti arhitektide arvamusi. Nii kerkisid sarnaste hoonetega järjekorras Mustamägi, Õismägi, Lasnamägi. Korraldati ka arhitektuurivõistlusi linnaosade hoonestuspaigutuse planeeringute tegemiseks, mis tagasid uutest linnaosadest võrdlemisi tervikliku üldpildiga lahendused. Kahjuks ei lahendanud see kohalike inimeste korteriprobleeme. Esmajoones olid asumid vastavalt Moskva viieaastaku plaanile mõeldud aga hoopis idast saabuvale võõrtööjõule. Immigratsioonipoliitikas kasutati massilist meediakampaaniat, millega loodi uutest linnaosadest unistuste elamispinnad. Kohalikud lootsid uutes rajoonides omaette korterit ja osadele muidugi ka anti, kuid aastaid kannatlikult järjekorras seisnute kõrval said sinna arvukalt kortereid äsja Venemaalt värvatud. Pole ime, et nemad tundsid end privilegeeritutena, eestlased aga solvatutena. Seega muutus aastate jooksul uute elurajoonide maine– ihaldatud moodsast linnaelust sai venestamise tööriist. Turunduskampaaniates suisa halvustati avalikult kodanlikuaegseid puuehitisi, mis tegelikult omasid eluks oluliselt enam potentsiaali. Paljudele perekondadele oli see piisavaks põhjuseks maaelu seljataha jätta ja linna siirduda. Ihaldatud hea elu asemel tekkisid aga probleemid vähese privaatsuse, laste mänguruumi puudumise ja suurlinna ahistava mõju tõttu.
Toonast ehituskunsti on harjutud pidama võrdlemisi detailivaeseks, kuid üht-teist saab sealt siiski välja tuua. Näiteks arhitektoonilise lahendusega üksteise suhtes kaldu asetsevate laudadega rõdupiirded või uhked ja õhulised betoonvormist trepikoja varikatused. Silmailu pakkunud elegantsed varikatused on tänapäeval renoveerimistööde käigus asendunud aga ebaproportsionaalselt pontsakate katustega, mis ei arvesta sugugi enam arhitektuurset terviklikkust.
Tänapäeval võib paneelmajades täheldada mitmeid probleeme nagu suur soojakadu, niiskus, ruumipuudus ning konstruktsioonilise vastupidavuse küsitavus. Nende probleemidega on juba silmitsi seisnud mitmed euroopa riigid ning nende tegevust analüüsides võiksime leida lahendusi ka Tallinna võimalikele ümberehitustele. Venemaal näeme olukorda, kus nõudlus vanade hrušhšovkade järgi on aina kasvamas, kuna sealseid maju lammutatakse maha ning asemele ehitatakse hiiglaslikke elamuid. Vanas majas korterit omanud inimesed saavad endale oluliselt parema elamispinna täiesti uues hoones. Rostockis ja mujal Euroopas näeme paneelmajade puhul korruste juurdeehitusi, korterite ruumiprogrammi muutmist, läbi mitme korruse avatud planeeringuid, rõdude ja trepikodade ümberehitusi ning katuseterrasside rajamist. Piirkondadest, kus on probleemiks sellist tüüpi hoonete puhul korterite tühjaks jäämine, leiame lahendusi, kus lammutatakse 5-kordselt majalt pealmised korrused. Lisatakse viilkatused ning seeläbi muudetakse kogu hoone arhitektuurilist vormi tundmatuseni. See loob sõbralikuma õhkkonna kogu elamurajoonile. Sellistes piirkondades näeme ka verisoone, kus lammutatakse hoonest niipalju, et jäävad mahult kuubiku vormiga väiksemad hooned, või sootuks eraldi sissepääsudega ridaelamud. Hea näite leiame Saksamaalt Dessaust, kus viiekordselt majalt lammutatakse 4 korrust ning tulemuseks jääb 8 korteriga ridaelamu, kus igal korteril oma terrass ja aialapp.
Mustamäge selliste privaatsete ruumidena ette kujutada oleks uhke. Suurema privaatsuse tekitamine on olnud just nende ümberehituste üks põhieesmärke, olgu see ruum siis läbi katuseterrasside, suuremate rõdude, väiksemate hoonete või haljasalasid piiravate plankude näol. Meie magalarajooni elanik tunneb puudust privaatsest nurgakesest, kuhu paarituhande naabri silmad ei ulatu. Probleemi võiksime vaadelda nii maja siseselt, kus perekondade paigutus pisikestel pindadel ei taga igale indiviidile eraldi olemise nurgakest, kuid ka rajoonipaigutuse tasandil, kus majadevahelistel haljasaladel viibitakse ikkagi võõraste inimeste tähelepanutsoonis. Sellest võib tekkida alateadlik kompleks, kus teadvust rõhub asjaolu pilkude võõraks või kaugeks jäämisest ehk puudulik kontakt oma naabrite ja ennast ümbritsevate inimestega. Sellise naabrivalve põhirõhk langeb pigem sinu enese valvamisele, kui varaste jälgimisele. Võõra inimese kohta kujunevad seisukohad, lood ja ettekujutused, selle vähese info põhjal, mida tema liikumise kohta keegi tuvastab. Selliselt oleme silmitsi reaalsete juhtumitega, kus nt igavlevad vanaprouad märkavad kellegi liikumisi neile mingil põhjusel ebatavalisel kellaajal ja järeldustega satuvad kaugele reaalsusest. Meedia kommunikeerib meile samal ajal aga ruumirohket läänelikku elamist kui normaalsust ja tekitab seeläbi elanikes vaid suuremat rahulolematust. Probleemidele võiks lahendusi näha kas läbi naabrite omavahelise kommunikatsiooni kasvatamise või Tallinna elanike hõrendamise suuremale pinnale ehk linna kasvatamisega laiusesse.
Hoonestuse hõrendamine või ümber kavandamine madalamateks Saksamaa eeskujul valminud ridaelamuteks või väiksemateks kortermajadeks nõuaks linnas mastaapseid riiklikke elamispindade juurdeehitusi. Sama lugu oleks, kui sooviksime praeguseid kortereid laiendada naabrite arvelt, sest lähitulevikus ei ole Tallinnal probleeme korterite tühjaks jäämisega. Tallinna laienemine vajaks esiteks suuri rahastusi, tekitaks läbi liikluse mahu kasvamise rohkem ökoloogilisi probleeme ning ebameeldivusi liiklussõlmedel. Küsimus on, kas need probleemid kaaluvad üle mugavama ja meeldivama elukeskkonna? Kogu liikumist või liiklust annaks hõrendada, kui tuua töökohad, poed, õppeasutused elurajoonide lähedusse. Elumajadesse oleks võimalik paralleelselt elamispindadega luua ka äripindasid, nii nagu toimub see hetkel kesklinna piirkonnas. Rahastuse leidmise näitena võiks kaaluda Rail Balticu projekti tagasi lükkamist, mis võimaldaks kogu Mustamäe linnaosa ümberehitust ning kaasnevat linna laienemist. Vaadeldes antud projekti otstarbekust võiksime järeldada, et rahastus ei olegi reaalne probleem, vaid otsustajate motiveeritus. Aegunud elamurajoonide ümberehitusele on reaalne vajadus, on ka reaalseid lahendusi ja võimalikke rahastusi, kuid ei ole soovi otsustajate osas, kes antud projektist isiklikult ei rikastu.
Olukorra leevendamiseks rajoonisiseselt võiks kasutada ka haljasalade liigendamist, et pakkuda omakeskis olemise kohti, mis ei ole otseselt seotud konkreetsete korteritega. Kui haljasala jagab hulk erineva arusaama, elulaadi ja kultuurilise taustaga inimesi, on konfliktid või ebameeldivused kerged tekkima. Jagatud territooriumil võib tekkida heakorra probleeme, kus puudub inimeste motiveeritus keskkonda hoida. Territooriumi jagamine suure grupi vahel kaotab vastutuse selle heakorra eest. Näite võib tuua olukorrast, kus inimene õllepudeli muruväljale viskab mõeldes, et see ei ole tema aed ning seeläbi on õllepudel juba kellegi teise probleem. Ühise territooriumi jagamine privaatsemateks tsoonideks tekitab kindlasti ka turvalisuse probleemi või inimestevaheliste konfliktide lahkamise territooriumi. Teise versioonina, kuidas rakendada praegust vabaplaneeringust tingitud hooldamata haljasala, leiame territooriumid kindlate korteritega sidudes. Kui me räägime hoonestuse tihendamisest, linna laienemisest ja hoonete madalamaks lammutamisest, siis saavutame aedlinnaliku hooneplaneeringu, kus haljasala liigendavad korterite või ridaelamute külge kuuluvad isiklikud ajalapid. Madalad hooned võimaldavad tihedamat asustust ning aedlinnalik eeskuju humaansemaid elamistingimusi linnainimestele.
Probleemilahendit võiks hakata katsetama suurema ühtekuuluvustunde, kommunikatsiooni ja naabritevahelise suhtluse läbi. Siinkohal annaks korraldada väiksemates rajoonides levivaid üritusi: koristustalgud, laadad, välikohvikud, treeningringid, pidustused, avalikud konverentsid jne. Nii saaksid kõik alustada vestlusi inimestega, kes meid igapäevaselt ümbritsevad, et tõsta turvatunnet ning mõista ka teistsuguseid elulaade ja arusaamasid. Sellised aktsioonid vajavad alati aktiivseid eestvedajaid linnaosavalitsuse tasandil, kuid praegu tundub, et sealtpoolt ei teadvustata probleemi. Kuigi tuleb kiita vabaaja ja sportimisvõimaluste rajamise kampaaniat, Lasnamäe spordihalli, Õismäe ujula või Mustamäe kino näitel, mis pakub elurajoonis uusi võimalusi ja toovab inimesi kodudest välja. Uue hoonestuse või ümberehitusplaanis võiksid trepikodadest ja koridoridest kujuneda suuremad ühiskasutatavad ruumid. Seeläbi tekiks kontakt ümbritsevate naabritega tänu ühiste tegevuste, kohtumiste või kasvõi majja sisenedes tervitamise läbi. Tekiks parem ülevaade oma naabritest ning küllap laheneksid ka kultuuridevahelised konfliktid. Siinkohal saaks välja pakkuda veel ka suuremaid hoonest välja ulatuvaid verandasid, meelelahutusliku või sportliku otstarbega vabaaja ruume või ühiseid panipaikasid.
Lisaks elanike eluolu parandamisele on antud temaatika oluline veel ka tehnoloogilisest aspektist. Paneelkonstruktsioonide liitmisel on kasutatud terassulamiga ühendatud jootmisplaate, mille planeeritud eluaeg on juba lõppenud ning seisukord teadmata. Seisukorra hindamine oleks vaid ettevõtmise küsimus, kuid oletada võib, et kehvasti planeeritud sõlmede tõttu oleme me katastroofi lävel. On vaid aja küsimus, kui võime kuulda Eestist või maailmast antud tehnoloogia alusel valminud hoonete varingutest. Tegemist on probleemiga, mida tuleks ennetada ning millele on aegajalt ka tähelepanu pööratud, kuid arrogantsus ja motivatsiooni puudumine riigi tasandil on probleemi eiramise põhjuseks. Tegutsetakse siis, kui reaalsed sündmused on juba aset leidnud. Asutakse süüdlasi otsima lõpmatute arutelude ja otsustamatuse võtmes, lootes et küll inimesed ise endale uue elamispinna leiavad, misjärel oleks võimalik kesklinna äripindade rajooni kokku varisenud hoonestuse arvelt laiendada. Viimane on küll pelgalt minu oletus, kuid selline stsenaarium võib kunagi olla osa reaalsusest, kui näeme selliseid tendentse südalinnas, kus elanikele ei jäeta ruumi ja tegeletakse vaid kaubanduse-, äripindade- ja turismimagnetite arendamisega.
Üheks ümberehituste või renoveerimiste eesmärgiks võiks olla ka helide isoleerimine. Et eraldada inimesi sipelgapesa efektist, kus on pidev tunnetus sind ümbritsevate naabrite kohalolust. Olgu see läbi seina kostuv vali muusika või kellegi pesumasin, tekitab see inimestes pidevat ümbritsetuse tunnet. Vaiksem keskkond arendaks ka vaimsust, mis omakorda tõstaks rahulolu tunnet.
Kokkuvõttes tõdeme, et tööstusrevolutsioon, kapitalistlikud arengud, ega ka kommunismilaine ei ole tegelenud inimeste heaoluküsimusega, vaid kogu keeruline linnastumise struktuur on kasutanud inimesi oma tahte järgi. Aeg oleks tõsta linnakodanik esiplaanile ja tegeleda tema probleemidega ning muuta linn meeldivaks elukeskkonnaks. Parimaid lahendusi näen olemasolevate paneelmajade materjali taaskasutusest erinevaid vorme luues. Tekiksid ridaelamud privaatsete aedade ning terrassidega, mis jätaksid praegusele hoonestusele vaid kaks alumist korrust. Aialapid sisustaksid vaid väikese osa praegusest kasutamata majadevahelisest haljastusest ning võimaldaksid hoonestiku tihendamist. Seejuures oleks hoonete vaheline ala paremini kasutatud, ning madalam hoonestus pakuks privaatseid tsoone. Paralleelselt võiks ehitada hooneid ümber kolmekordseteks suuremate korteritega majadeks, mis pakuksid alumisele korrusele samuti isiklikku haljasala ning ülemistele elanikele rõdusid ning katuseterrasse. Hoonestuse vahele väiksemaid kortermaju koos ühisruumide kasutusvõimalusega ning äripindade lisandumisega. Väiksemates hoonetes suureneks suhtlus elanike vahel ning seeläbi ka ühtekuuluvustunne ning omakorda paraneksid heakorra probleemid linnajaos. Praegusele kasutatud territooriumile õnnestuks selliselt paigutada suur osa praegustest elanikest ning teistele pakkuda elamispinda uutes rajoonides. Elanikud oleksid motiveeritud ümberehitusele, kuna see tagab elamispindade jätkusuutlikkuse, paremad elustandardid ning kinnisvara väärtuse kasvu. Ökoloogilisi probleeme transpordiga annaks ennetada korraliku ühistranspordi väljatöötamisel.
